KOLUMN︱Sirle Truuts. Tähendus

Oktoober on rahvusvaheline vaimse tervise kuu. Sellel aastal on kuu fookuses tundetarkus ehk emotsionaalne intelligentsus. Lihtsalt öeldes on see tunnete tundmine ja nende väljendamine. Kuigi tunnete tundmine on inimeseks olemise lahutamatu osa, võib nendega “kooselamine” olla teinekord talumatult väljakutsuv. 

Teinekord on lihtsam tunnete eest peitu minna. Peidupaikasid kaasaegses ühiskonnas jagub ohtralt – sotsiaalmeedia, rööprähklemine, televisioon, FOMO (fear of missing out) ja sõltuvust tekitavad automaattegevused. Näiteks uudiste lugemine 10 minuti intervalliga, mille vajalikkus on  isegi terve mõistuse jaoks küsitav. Aga ometigi me teeme seda.

Olen ärganud, et inimese elu arenguetappides kerkivad esile erinevad tunded. Need on justkui õppetunnid, mida tuleks eeskujuliku õpilasena läbida. Tundetarkuse õppetunnis pausi tehes või seda sootuks ignoreerides on klassi kordamine garanteeritud.

Kirjutades oma uut raamatut sattusin lugema Ameerika psühholoogi Erik Eriksoni inimese arenguteooriat. Tema teooria kohaselt läbib inimene oma elu jooksul 8 arenguetappi, kus igas etapis toimub inimeses teatud tunnete areng. Tulenevalt Eriksoni arenguteooriast on 41-65. eluaastatel fookuses loovus (minu vanuserühm). Juhul, kui loovus ei saa rakendust, siis hakkab võimust võtma stagnatsioon.  Sellel etapil muutub inimese elus üha olulisemaks elu eesmärgipärasus, tähenduslikkus või pärandi loomine. Üha enam küsitakse iseendalt küsimust “Miks?” ma midagi teen.  

Just selles vanusevahemikus jõutakse sageli ettevõtlusesse, muudetakse elukohta või tehakse oluline muutus elukutse valikutes. Sageli nimetatakse seda keskeakriisiks, kuid Erikson nii ei arvanud. Pigem on tegu inimese vajadusega luua oma ellu sügavamat tähendust. Sellel perioodil on iseendale miks-küsimusi esitatavatel inimesel justkui kaks valikut – kas muuta elu või ignoreerida pead liiva alla peites oma tegelikku potentsiaali. Peitu minnes võib korraks küll hakata kergem, aga pikema aja jooksul tekib hapnikupuudus.

Olen ka ise viimastel aastatel küsinud endalt miks-küsimusi. Märkan, et olen liikumas elu valikutes 20 või isegi 30+ aastat tagasi ja otsin kirge tegevustest, millega tegelesin lapsena. Armastasin lugemist, kirjutamist ja joonistamist. Oma esimese raamatu kirjutasin koos illustratsioonidega nooremale õele või vennale ca 10-aastaselt. Põhikooli viimastes klassides sai minu sulest loodud jõulupeo näidend, mida klassiga aplauside saatel ülejäänud kooliperele esitasime. Kuid siis tuli aastakümnete pikkune paus koos loogilise mõistuse abil tehtud karjäärivalikutega. Ei, ma ei kahetse, sest on olnud põnev ja edukas aeg. Aga nüüd on aeg tänutundes peatuda, usaldada loovust, ühenduda tundetarkusega ja selle toel loodava uue väärtusega. 

Minu nimi on Sirle Truuts.

Olen mentor ja autor, keda iseloomustavad loovus, visadus ja uudishimu ajada “oma asja”. 

Minu isiklikus kolumnis kirjutan 2 korda kuus nii iseenda kui ka ettevõtjate elust, mõtetest, tunnetest ja väljakutsetest. Oled oodatud kolumnit lugema, kaasa mõtlema ja äkki ka iseennast ära tundma. Ku soovid lugeda minu kolumnit, siis jälgi mind sotsiaalmeedias (Facebook, Instagram) ja/või telli postitused e-mailile uudiskirja teel SIIT.